apr 25th, 2013
Category: Artikkel
Sparta Spordiklubis suveks saledaks :)
Luisa Värgi lugu
Alustasin 6. detsembril 2011 Spordiklubis Sparta personaaltreeneri Argo Aderi käe all treeninguid. Viimasel ajal oli mul palju kõesid seoses küsimusega, et kas ma hakkan peagi perelisa saama. Kummutasin need vastused suure ja jõulise EI -ga. Viskasin siis õhku ka Näoraamatus (FB-s) lause, et ootan pakkumisi Spordiklubidelt, et see nn. kõht eest ära saada ning olen nõus olema mõne spordiklubi “ori” mõneks ajaks. Esiteks oli see mõte algselt nali, teiseks ei oodanud ma et spordiklubid tõesti sellest kinni haaravad. Aga ma pean ütlema, et kui juba pakutakse tuleb pakkumisest kinni haarata ja minna. Sportimine ja enese liigutamine on mõnusad eriti kui keegi näppu pulsil hoiab ja hommikul sind trennis ootab. Nagu koolis või muusikakooli erialatunnis, kuhu ei julge hilineda ega minemata jätta. See oleks altvedamine. Nii ma siis käingi 3-4 korda nädalas Spartas treenimas. Esimene nädal oli üsna keeruline, sest olin viimased kuuaega teinud ainult jooksmist seda 2-3 korda nädalas ja 3 km pikkune distants oli minu lagi peale mida ma “surin” Argo esimene jõusaali treening oli mõnus, lihased olid tuntavalt valusad, kuid ei tapnud. Kuna ma suurt hädakisa ei teinud pani Argo neljapäeval tempot ja raskust juurde ja no siis reede hommikul oli mul mikrofoni hoidmisega ikka suured raskused. Ma loobusin sellest, kasutades mikrofonile loodud statiivi. Laupäeval suutsin end juba koguda ning seadsin kell 14 päeaval jalad Elva metsadess jooksule. Ja tundub, et nädalasees olnud trennid kasvatasid ka pisut võhma. Jooksudistantsiks luges GPS mul 4,43 km ja see oli juba 1,43 km rohem kui ei kunagi varem. Peab mainima, et täna kuu aega hiljem on distantsik saanud 7 km ilma igasuguse vingumiseta ning igapäevane trennis käimine ei ole kohustus, vaid pigem mõnus hommikune äratus. Kuu ajaga on juhutnud täpselt niipalju, et pisut kehakaalu on alla läinud, enesetunne on tohutult paranenud, ning igasugused ümbermõõdud on kõvasti väiksemad ning riided mida juba pikka aega ei ole tahtnud selga panna, sest nende sees on ebamugav. Nüüd tunduvad need samad riided juba täitsa mõnusad ja mugavad.
See areng on olnud nii positiivne, et ei jõua ära oodata juba järgmise kuu lõppu, et oma arengu kohta taas natuke pikem kokkuvõte teha. Hetkeline eesmärk on, et Mai jooksul võiks osa võtta ja seal mingi normaalse ajaga joosta. Hetkel ma veel ei tea mis see olla võiks:) Kui ma ennast suudan ka peagi ratta trenni suruda, siis võiks isegi mõelda mõnele pikemale spordiüritusele:)
Siin pildil olen Mina ja minu personaaltreener Argo Ader
